Vaikus, mis jäi kõlama

Päike vajus aeglaselt horisondi taha, jättes aknale viimased kuldsed triibud.
Liina istus vaikselt põrandal, pleed tihedalt ümber põimitud – justkui embaks midagi, mis oli pehmem kui mälestus ja soojem kui sõna.
Ta istus kaua, liikumata, justkui kuulataks mälestusi, mida polnud veel lahti räägitud.

Toas valitses peaaegu pühalik vaikus. Just selles vaikuses märkas ta äkki kasti. Üks vana, ajahambast puretud pappkast. Tuttav ja samas peaaegu unustatud.

Seesama, mida ta oli lapsena näinud vanaema kapi otsas. Nüüd, uues kodus oli see kast temast vaid käeulatuse kaugusel. Justkui oleks minevik talle järele tulnud. Liina kummardus, võttis karbi sülle ning tõstis kaane ettevaatlikult üles. Tolm keerles õhus nagu unenäo vari.

Vanade fotode ja pleekinud paberite keskel lebas kollane ümbrik. Peale kirjutatud sõnad:
„Emalt tütrele.”
Liina tundis, kuidas midagi temas hetkeks tardus. Ta libistas sõrmega üle tuttava käekirja nagu tahaks puudutada inimest, keda ta enam näha ei saa.
Ta avas ümbriku.
Selle sees peitus kaart, mille iga täht kandis vanaema häält.

„Roheline pleed…
Ema kudus selle mulle, kui ma kodust lahkusin. Las see pleed hoiab sind, kui mina ei saa. Sa pole kunagi päriselt üksi, kullake. Me hoiame üksteist – põlvest põlve.”

Liina silmad täitusid vaikselt pisaratega. Sõnad pugesid talle otse südamesse. Ta mõtles tagasi sellele päevale, kui ema ulatas pleedi ja ütles: „Sinu lugu algab kodust.” Alles nüüd mõistis Liina – see polnud algus. See oli jätk loole, mis oli alanud juba ammu enne teda.

Nüüd oska Liina näha märke. Kangas tema süles polnud lihtsalt soe – see oli täis lugusid.
Servas, kus üks tutt oli veidi erinev.
Pisike paik, mis oli tikitud teist tooni niidiga.
Üks lõngajooks, mis oli pingul, justkui keegi oleks teda kunagi tugevalt haaranud. Ta oli neid varemgi näinud, aga kunagi ei märganud.
Nüüd mõistis: need polnud defektid. Need olid lood. Liina tundis, kuidas sõrmed klammerdusid pleedi serva, justkui otsides selle pehmest koest vanaema kallistust. Selle pehmus oli endine, aga nüüd tundus seal sees midagi veel. Midagi peidetut. Midagi, mis oli oodanud just seda hetke. ……….Ja pleed ütles justkui midagi. Mitte häälega, vaid oma vaikse olemusega:

„Mäletan.“

 järgneb…

„Pleedipäevik“ on viiepäevane lugude sari mälestustest, mida kannab edasi vaid üks pleed.
Järgmisel pühapäeval meenutame hetke, mil Liina leiab kastist vanad fotod.
Jälgi ja loe igal pühapäeval uut lugu.