Pleed kui kingitus – Vaikuse serv

Liina istus taas samal kohal, põrandal, kus vaikus oli hakanud talle omamoodi meeldima. See polnud enam tühi – see oli täis sosinaid, varjus olevaid hetki ja mälestusi, mis nüüd tasapisi tagasi tulid.

Mõnikord leiame kõige suuremad kingitused vaikuses. Mitte pakendis ega paela all, vaid ootamatutes kohtades – näiteks vanas pappkastis või pleedi servas, mida oleme näinud kümneid kordi, aga kunagi päriselt ei vaadanud.

Ta silmitses vana kasti sisu, käed endiselt pleedi ümber põimunud. Kollase ümbriku kõrval lebas virn vanu mustvalgeid fotosid – tuttavad näod, tundmatud ilmed. Mõni foto oli servadest narmendav, mõni dateeritud tagaküljele kirjutatud käekirjas, mida ta tundis läbi ja lõhki.

Ta võttis ühe foto. Sellel istus noor naine pingil, pleed ümber õlgade. Silmad olid suunatud kaamerast eemale, justkui vaataks kaugusse või kuuleks midagi, mida teised ei kuulnud. Foto taha oli kirjutatud:

“Kevad 1965. Lahkumise eel. Pleed hoidis mind.”

Liina tundis, kuidas kõri pitsitas. See pleed… see sama, mis oli nüüd tema ümber… Oli olnud ema ümber. Ja enne seda, vanaema ümber. See ei olnud lihtsalt pleed, see on kingitust põlvest põlve.

Ta võttis järgmise foto. Maja ees mängivad lapsed – üks neist vedas pleedi lohinal järele, nagu lohistaks enda taga lendavat vaipa. Fotod ei rääkinud valjusti, aga pleed tema süles hakkas justkui vaikuses kõnelema.

Liina libistas käe üle kanga. Jah – seal ta oli. Tutt, mille värv oli teistsugune. Just selle kõrval oli see pingul lõngajooks. Ta silmitses seda ja püüdis meenutada, millal ta seda viimati vaatas. Mitte lihtsalt nägi, vaid vaatas.

Ja alles nüüd, taipas ta: need olid märgid. Mitte kulumine, vaid elu jäljed. Lood, mis olid sinna jäänud. Mitte juhuslikult, vaid selleks, et keegi neid ükskord loeks.

Pleedi serv tuletab meelde, et mõnikord on kingitus hoopis lugu, mida saab edasi anda kangas, mis on soojendanud rohkem kui üht põlve. Pleed ei pea olema uus, et olla väärtuslik. Ta peab olema oma.

Liina sosistas peaaegu kuuldamatult:
„Ma näen sind.”

Ja pleed… vaikis.
Aga selles vaikuses oli midagi enamat kui enne. Nagu oleks keegi vastanud.
“Ma olen siin. Mäletan.”

järgneb…

“Pleedipäevik” jätkub järgmisel pühapäeval – hetkest, kui Liina avastab pleedi sisse peidetud salatiki.