Soojust pärandades

Liina istus vaikselt oma lemmiktugitoolis, aurav tee käes. Päike paistis aknast sisse. Need olid esimesed kevadised päikesekiired, mis muutsid toa soojaks ja avaraks.
Liina jaoks oli kõik jälle uus. Uus korter, uus tänav, uus peatükk elus.
Ainus tuttav asi, selles uues päevas, on heleroheline pleed – seesama, mille ema talle kinkis, kui ta esimest korda kodust ühikasse kolis.

„Sinu lugu algab kodust,“  ütles ema kui kingitust üle andis.
See polnud lihtsalt lause. See lause on Liinat saatnud aastatid. – just sellest hetkest algas Liina isiklik lugu.

Nüüd, uuesti… uues kohas, uues eluetapis, tõmbab Liina pleedi ümber ja vaatab aknast välja. Pleed on vaikne tunnistaja kõigele, mis vahepeal juhtunud oli – rõõmudele, kaotustele ja armumistele. See kandis endas nii ema armastust kui ka Liina enda pisaraid ja naeru.